Viimase ajal on üha enam hakatud kasutusrendil põhinevat liisingut kasutama peale autode ka kõikvõimaliku sisustuse ja seadmete soetamisel. Järgnevalt anname väikse ülevaate ettevõtte kapitalistruktuurist.
Firma kapitaliseeritust planeerides ja kujundades tuleks juhtkonnal ning omanikel silmas pidada mitut aspekti. Oma põhiolemuselt on ettevõtluse eesmärk teatud piiratud kapitali hulgale leida võimalikult kõrge tootlus, võttes samal ajal omaniku poolt aktsepteeritud ettevõtte tegevusega seotud riske. St. omanikul tasuks alati küsida endalt, kas firmas ei ole seotud liiga palju tema vara, kas ettevõtte poolt teenitav tulusus sellele kapitalile on tema jaoks oodatav, kas seda tulusust saaks kasvatada läbi kapitalistruktuuri parandamise või leiduks sellele kapitalile hoopis mõni tulusam paigutamise võimalus. Samuti ei ole vähetähtis küsimus, kas omanik soovib hetkel investeeritud summaga võtta konkreetse ettevõttega seotud riski või on seda riski võimalik asjakohaste meetmetega vähendada.
Ettevõtte juhi, kes ei pruugi ise olla omanik, üks peamisi eesmärke on omaniku kapitalile tagada oodatud ja soovitavalt üle ootuste tootlus. Seega võiks ka juhi huvides olla hoida bilansis omakapitali osa sellises proportsioonis, mis võimaldaks omanikutulu maksimeerimise.
Kahtlemata väiksemate firmade puhul omanikud tihti ei suuda kapitaliseerituse küsimustele läheneda sedavõrd pragmaatilisest vaatenurgast. Peetakse võib-olla paremaks võimalikult vähe võõrkapitali kaasata, kuna nii tundub lihtsam ja odavam, teadvustamata endale, et riskitakse ehk liiga suure osaga oma varast. Loomulikult esineb palju ka vastupidiseid probleeme, kus püütakse laenata maksimumi ning investeerida üle võimete. Liialt suur võla hulk muudab ettevõtte riskantseks, mis viib ülesse tema kohustuste hinna, vähendab firma kasumit ning halvemate aegade saabudes võib kogu ettevõtmise kraavi viia. Parima tulemuse nimel tuleks otsida sobivat teed kuskilt sealt vahepealt, kasutada optimaalselt võõrkapitali, kui see suurendab seotud omakapitali tootlust, hoida ettevõttest väljaspool teatud kapitali puhvrit ühelt poolt selleks, et mitte riskida kogu oma varaga ja teisalt tagamaks võimaluse ettevõtet raskematel aegadel omakapitali poolelt toetada. Sellised otsused saab siiski alati teha vaid headel aegadel. Kui ajad on juba halvad, muutub valikute hulk koheselt palju väiksemaks.
Tavaolukorras kehtib reegel, et omakapital on ettevõtte jaoks kallim kui võõrkapital, seda juhul, kui firma ei ole juba raskustes ning ei oma liiga suurt laenukoormust. Kuigi tegemist on väga hinnangulise teemaga, siis ettevõtte finantsjuhtimise kontekstis tuleks püüda määratleda, milline on see protsentuaalne tootlus, mida omanik enda poolt investeeritud kapitalile aastas ootab. Puht teoreetiliselt peaks see koosnema siis üldiselt turul prevaleerivast riskivabast intressimäärast + vastava ettevõtlusharu ja konkreetse firma riskipreemiast. Omaniku tulu ootus ei peaks märkimisväärselt ületama sama riskisuse astmega ettevõtluses teenitava tulususe määra, kuid samas pole ka põhjust, miks see peaks sellele määrale väga alla jääma. Tulususe all tuleks siin nüüd mõista nii dividendidest (või muul moel) otseselt teenitavat kui ka ettevõtte väärtuse kasvust tulenevat tulu.
Kui omakapitali oodatav tootlus on enam-vähem teada, saab hinnata ära ettevõttele pakutavad ja kättesaadavad laenukapitali intressimäärad. Leitud väärtuste pealt saab arvutada kokku ettevõtte kapitali üldise hinna.
Teeme lihtsa näite kapitali hinna arvutuse kohta (ik. mõiste on WACC – weighted average cost of capital) Ettevõte finantseerib ennast:
60% omakapitaliga – oodatav tulusus 15%
25% laen 1 – intress 9%
15% laen 2 – intress 6%
WACC = 15*0.6 + 9*0.25 + 6*0.15 = 12.15%
Seega ettevõtte juhtkond peaks arvestama, et kogu tema poolt kasutatava kapitali hind on 12.15% aastas. Firma peaks olema võimeline aasta jooksul oma varade pealt teenima sellist kasumit, kuna vastasel juhul ta ei ole võimeline kasvatama oma väärtust omanike jaoks ning peaksid tekkima küsimused, mil moel tootlust parandada või kas antud tegevussuund on üldse perspektiivikas.
Iga ettevõtte üldist finantseerimist või uut projekti puudutavat otsust tehes peaks kaasnema analüüs, milline finantseerimise viis oleks kapitali üldist hinda silmas pidades kõige soodsam.
